Vahel mõned inimesed ütlevad, et Jumal ütles neile seda või teist. Või Jumal käskis neil teha midagi. Ja kui Jumal on seda öelnud, siis kuidas sa vastu vaidled. Aga ikka tekib küsimus, et miks mõned inimesed kuulevad Jumala häält ja teised ei kuule. Kas ma olen siis halvem sellepärast, et Jumal ei taha minuga rääkida, või milles siis asi on?
Jutustan sulle loo Benjaminist. Benju on selle väikese poisi hüüdnimi. Nii kutsuvad teda isa, ema ja sõbrad. Benju ei ole nüüd nii väike ka, aga koolis ta veel ei käi ja elab Tartus.
Ühel päeval vaatas Benjamini isa koos oma sõpradega filmi. Benju vaatas ka, ta istus isa süles. See oli suurte inimeste film. Film oli inglise keeles, aga väga põnev. Isa tõlkis Benjule just nii palju, et ta saaks aru, mis filmis toimub. Filmis oli selline koht, kus öeldi, et Jumal ütles kellelegi midagi. Benjul tekkis mure ja ta sosistas isale kõrva: “Issi, mulle küll Jumal ei ole midagi öelnud. Mina ei kuule Jumala häält. Issi, kas sina kuuled Jumala häält?” Isa mõistis, et nüüd tuleb pojaga vestelda, aga väga vaikselt, et mitte segada teisi, kes tahavad filmi edasi vaadata. Nii nad siis sosistasid seal vaikselt.
Isa ütles: “Mulle ei ole ka Jumal midagi häälega öelnud, aga ometi on Jumal minuga rääkinud.” Isa mõtles, et kuidas seda nüüd siis paremini seletada, ja ütles siis: “Jumal võib rääkida sinu südames. Sa kuuled seda siis, kui sa jääd hästi vaikseks, ja sa tunned ära, et see on Jumala hääl. Siis oled sa täiesti kindel, et Jumal on selle mõtte sinu südamesse pannud.”
Nüüd oli tükk aega vaikust ja Benju sosistas isale: “Issi, Jumal rääkis mulle midagi.” Isa oli natuke üllatunud ja küsis, et mida Jumal siis poisile ütles. Benju vastas: “Jumal ütles mulle, et ma pean nüüd filmi edasi vaatama.” Nii oligi, koos vaadati film lõpuni.
Õhtul magama minnes ütles Benju jälle isale: “Issi, Jumal rääkis mulle midagi.” Isa küsis, et mida siis nüüd. Benju ütles: “Jumal ütles mulle, et ma pean nüüd magama jääma.”
Ühel päeval oli terve pere koos autosõidul. Nagu tavaliselt istus Benju koos oma õe Emma ja venna Elliotiga auto tagaistmel. Üsna tihti läks seal sõidu ajal ikka jagelemiseks. Aga seekord mitte, huvitaval kombel. Koju jõudes ütles poiss isale: “Issi, Jumal rääkis minuga jälle.” Isa oli põnevil ja kuulas. Benjamin ütles: “Tead, issi! Jumal ütles mulle, et ma ei peaks teisi kiusama!”
Vot siis, kuidas on Jumala rääkimisega. Aga Jumala hääle kuulmiseks peab jääma hästi vaikseks nagu Benjamin, kes kuulis ja tundis oma südames ära, kui Jumal talle midagi ütles.
/Päikesekiir 01/2015/