55Kui me palvetame, siis on kerge öelda samu sõnu ikka uuesti ja uuesti. Palve võib saada meie jaoks selliseks harjumuseks, et me enam ei mõtle selle sisule.

Selle asemel, et mõelda, mida me palvetades ütleme, peaksime me olema Jumalaga ausad.

Samuti ei peaks me oma palvetamisega püüdma kellelegi muljet avaldada, vaid meil tuleks rääkida Jumalale seda, mida talle südamest öelda tahame.

Meie Isa palve võib olla üheks juhiseks, kuidas Jumalaga rääkida. Siin palves on tänu Jumalale selle eest kes ta on ja selle eest mida ta teinud on.

Palves me palume Jumalalt andeks need halvad asjad, mida me mõelnud, öelnud või teinud oleme.

Me saame Jumalale ka oma soovidest rääkida, võime paluda tema abi teistele inimestele ja tarkust ning juhatust endale.

Me saame Jumalale rääkida kõigest, mida mõtleme.

Jeesus ütles: “Teie palvetage siis nõnda: Meie Isa, kes sa oled taevas! Pühitsetud olgu sinu nimi! Sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal! Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev! Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele! Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast! Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.” (Mt 6:9-13)